Kitsepiim ja -juust
Inimesed hakkasid tarvitama piima toiduks juba rohkem kui 5000 aastat tagasi. Egiptuse, Kreeka ja Rooma arstid nimetasid seda koguni “elumahlaks”, “terviseallikaks” ja “valgeks vereks” ning soovitasid tarvitada ravi eesmärkidel justnimelt kitse- ja lambapiima. Juba 400 aastat enne meie ajaarvamist lisas kuulus Vana-Kreeka arst oma töödesse juhiseid, kuidas tarvitada piima mitmesuguste haiguste puhul, näiteks kitse- ja hobusepiima kopsutuberkuloosi korral. Ka kuulus idamaade teadlane Avicenna , kes elas rohkem kui 1000 aastat tagasi, pidas piima parimaks toiduks nii lastele kui eakatele.Kitsepiima omastab inimese organism lehmapiimast tunduvalt paremini. See tuleneb sellest, et kitsepiima rasvamolekulid on kaks korda väiksemad lehmapiima omadest, mistõttu ongi seda parem seedida ja omastada. Kitsepiim ületab ka peaaegu kaks korda lehmapiima selliste meie organismile väärtuslike valkude, nagu albumiin ja globuliin, sisalduselt. Samuti sisaldub temas mitu korda rohkem rauda ning A-, C-, D- ja PP-vitamiine kui lehmapiimas. Kõike neid aineid vajab aga kasvav organism.
Kui mõningatel inimestel võib lehmapiima tarbimine tekitada
allergilisi reaktsioone, siis katsed on näidanud, et kitsepiima taluvad
need inimesed suurepäraselt. Sama võib öelda nende kohta, kellel
lehmapiim põhjustab seedeprobleeme. Kitsepiim mõjub soodsalt mao- ja
kaksteistsõrmiksoole haavandite paranemisele, seda soovitatakse
kopsutuberkuloosi korral ka siis, kui kaasneb vereköhimine ning samuti
on seda hea tarvitada bronhiaalastmat põdevatel inimestel. Ka on ta hea
külmetusest ja teistest haigustest põhjustatud köha korral, leevendades
põletikuliste protsesside ägedust, takistades nende edasist arengut ning
süvenemist. Kitsepiim leevendab haige seisundit angiini, neelu- ja
mandlipõletiku ning teiste kurguhaiguste puhul.